Võõrliigid on liigid, mis esinevad väljaspool oma looduslikku levilat. Sinna on nad sattunud inimese tahtliku või tahtmatu tegevuse tulemusel.
Invasiivne võõrliik
Ohustab teisi liike, muudab elupaiku ja looduslikku tasakaalu. Kiirelt levides põhjustab kahju majandusele ja keskkonnale. Eraldi on kinnitatud Eesti ja Euroopa Liidu invasiivsete võõrliikide nimekirjad, mis liikide pidamine ja kasvatamine on keelatud. Tutvu keelatud liikide nimekirjadega.
Probleemliik
Eesti looduslik liik, mille arvukuse suurenemine võib sarnaselt võõrliikidega mõjutada teisi looduslikke liike ja seada ohtu inimeste tervise ning vara. Selle põhjusteks võivad olla nii inimtegevus kui ka looduslikud muutused ja liigi arvukuse kõikumised.
Hispaania teetigu
Hispaania teetigu (Arion vulgaris) on pärit Portugalist ja inimese kaasabil levinud kõikjal Euroopas. Esimest korda registeeriti liik Eestis 2008. aastal. Nälkja kiiret levikut on soodustanud muutused maaharimisviisides, kulu ja õlgede põletamise keeld, looduslike arvukuse piirajate vähenemine ning hüppeliselt kasvanud rahvusvaheline taime- ja köögiviljakaubandus.
Hispaania teeteo munad on väga sarnased väetisegraanulitega, mistõttu ei ole neid lihtne istikute mullapallidest kiirelt tuvastada. Munad on siiski veidi läbipaistvamad ja tavaliselt kobarana koos.
Valdavalt taimtoiduline hispaania teetigu toitub meelsasti mahlakatest köögiviljadest (nt kurk, kõrvitsalised, lehtsalat), ilutaimedest, teraviljakultuuridest ja seentest. Lisaks sobivad lagunevad taimeosad, käärivad puuviljad, suure arvukustiheduse korral mõnikord ka surnud liigikaaslased.
Tavalisteks elupaikadeks on lopsaka taimestikuga vähehooldatud ja harva niidetavad aiad, rohumaad, pargid ja niisked laialehised metsad, ka kasvuhooned. Liiguvad enamasti hämarikus ja öösiti, vihmastel perioodidel ka päeval. Soojadel talvedel ja heade varjevõimaluste korral talvituvad edukalt.
Tunnused
Hispaania teetigu on silmapaistvalt suur nälkjas – täiskasvanud looma kehapikkus on väljasirutatuna 7-15 cm.
Tal puudub koda.
Keha värvus võib olla väga varieeruv alates tumepruunist punakate, oranži, kollakate ja beežide toonideni. Noortel loomadel esineb sageli mõlemal keha küljel taustavärvist pisut tumedam pikitriip. Keha kattev lima on oranžikaskollane.
Iseloomulik on tallaserva ere värvus, kus on selgelt näha tumedamad vaod (triibud). Pea värvus on enamasti keha omast tumedam.
Hingamisava asub mantlikilbi eesosas.
Valkjad umbes 3 mm läbimõõduga munad munetakse 20-30 (40) kaupa kõdukihi alla, kompostihunnikusse, varjulistesse niisketesse kohtadesse. Munadest kooruvad noored nälkjad 3,5-5 nädala pärast ja suguküpsuse saavutavad juba 6 nädala pärast (on võimelised munema). Üks isend võib muneda kuni 400 muna.
Ennetus ja tõrje
Mida teha, et vältida hispaania teetigude aeda sattumist?
kui piirkonnas on teada hispaania teetigude levik, siis võib abi olla nn teoaedadest – siledad plekist piirded, millest teod ei jõua hästi üles ronida. Hispaania teetigude ronimisvõime on siiski üpris hea;
ära too oma aeda lilli-põõsaid piirkondadest, kus elavad nälkjate võõrliigid;
kui ostad istikuid ja kahtlustad, et seal võib olla hispaania teeteo mune, pane istik karantiini 5 nädalaks: seo mullapalli ümber kilekott, kinnitades selle tihedalt ümber istiku varre ja kontrolli aeg-ajalt, kas kilekoti sees on munadest koorunud nälkjaid. Hoia istikut sobivas kohas (valgus, temperatuur) ja kasta;
võid ostetud istikute mullapallid läbi vaadata ja leitud (võimalikud) munad hävitada.
Mida teha, kui aias on hispaania teeteod või mustpeanälkjad?
korja pidevalt ära täiskasvanud nälkjaid, sest iga isend võib muneda väga suure hulga mune;
löö leitud nälkjad kas labidaga pooleks või korja anumasse ning kalla peale keev vesi. Hukatud isendid võid matta labidasügavusele mulla alla, kus kindlasti ei ole munade arenguks sobilikud tingimused ja nälkjad välja roomata ei jaksa;
nälkjate kokkumeelitamiseks sobivad ka peaaegu tühjaks söödud arbuusikoored ja õlleanumad, kust neid siis on lihtsam kokku koguda;
suhtle kindlasti naabritega, et ka nemad korjaksid oma aedadest nälkjad kokku, muidu on neist võimatu vabaneda;
kindlasti ei tohi elusaid nälkjaid viia mujale (metsaserva, niidule, parki), kuna nii hoopis levitad neid ja varem või hiljem levivad nad sinu aeda tagasi;
aiajäätmeid (nt riisutud lehed, lõigatud taimevarred ja -lehed, vana multš) ei tohi viia metsaserva, niidule, parki, võsa vahele või jäätmaale, sest selle kraamiga võivad kaasas olla ka nälkjad või nende munad. Sellistes kohtades saavad nad segamatult elada ja paljuneda, kuna keegi ei tegele seal nende korjamisega. Lisaks levivad nad sealt varem või hiljem aedadesse. Aiajäätmed tuleb kompostida oma aias või kasutada kohaliku omavalituse aiajäätmete jaoks ette nähtud lahendusi, sh biojäätmete konteinerid;
hoolda oma aeda – hoia muru madalana, mullapind kobestatuna. Pidevalt kontrolli võimalikke nälkjate ja munade peitumiskohti (suuremate lillepuhmaste ja põõsaste alused, terrassialused, igasugused servaalused), korrasta neid (kaeva ringi, niida). Hävita kindlasti ka munad (kalla üle keeva veega);
võimalusel soodusta aias võõrnälkjate looduslikke vaenlasi, kes söövad nälkjamune ja ka roomavaid isendeid – kohalikud nälkjaliigid, suuremad mardikad, linnud, siilid;
kodulindudest söövad nälkjaid mitmed parditõud, näiteks pekingi part, india jooksupart, ja muskuspardi tõud;
teomürgid ei ole võõrnälkjate tõrjumisel kuigivõrd mõjusad ja nende kasutamisel hävitad hoopis kohalikke kasulikke liike. Lisaks mürgitad seeläbi nendest toituvaid linde-loomi (nt siilid) ja mürk võib jõuda ka koduloomadeni (kassid-koerad).
Ole kindel, et hävitad võõrliiki. Tee määramistunnused selgeks ja hoia kodumaiseid liike!
Keskkonnaamet kogub teavet võõrnälkjate leviku kohta Eestis!
Palun ole kindel, et tegu on just võõrliigiga – vaata määramistunnuseid ja kui vähegi võimalik, lisa foto.
Igaüks saab kaardile märkida punkti, kus ta on neid näinud, olgu selleks siis oma aed, naabri aed, kergliiklustee äär, aiand või järve äär.
Oodatud on kõik leiukohad üle Eesti. Palun ole kindel, et tegu on hispaania teeteo või mustpeanälkjaga. Vaata määramistunnuseid ja kui vähegi võimalik, lisa foto.
Mustpeanälkjas
Mustpeanälkja (Krynickillus melanocephalus) looduslik levila on Kaukasuse piirkond, Krimm, Kirde-Türgi ja Põhja-Iraan. Liigi esmaleid Eestis registreeriti 2013. aastal.
Mustpeanälkjas levib peamiselt inimese vahendusel: ilutaimede kaubandus, mulla vedu, lillepotid, pelletid, kasutatud taimesubstraat ja aiajäätmed.
Mustpeanälkjad on taimetoidulised ja nad eelistavad mahlakaid köögivilju (kõrvits, suvikõrvits, lehtsalat, kapsas). Täheldatud on söömist ka hostadel, mädarõikal, rabarberil, mahakukkunud õuntel ja vaarikatel.
Looduses esineb mustpeanälkjat niiskeis paigus kivide, lamapuidu ja maapinda katva taimestiku all salumetsades, jõeluhtadel. Asulates on nende meelispaikadeks aiad (kompostihunnikud) ja neid ümbritsevad jäätmaad, pargid ning kalmistud.
Tunnused
Mustpeanälkja täiskasvanud isendid on väikesed kuni keskmisekasvulised nälkjad, täiesti väljasirutatuna (3,5) 4,5–5,5 (6,2) cm.
Tal puudub koda.
Kehavärvus hele, valkjashall, hingamisava serv on põhivärvusest kahvatum.
Iseloomuliku tunnusena on pealtvaates pea ning tundlad sügavmustad kuni sinkjasmustad.
Mantlikilbi tagaserv on enamikul isenditest hele hallikaskollane kuni hallikasvalge ja eristub tumedamast esiosast ja tagakehast.
Lima värvitu, vesine.
Karuputke võõrliigid
Hiid-karuputk, Sosnovski karuputk ja pärsia karuputk on ohtlikud invasiivsed võõrliigid. Oma kiire leviku ja suure kasvu tõttu ohustavad nad meie looduslikke kooslusi. Karuputke võõrliikide hävitamine ja leviku tõkestamine on iga maaomaniku vastutus ja kohustus.
Foto: Eike Tammekänd
Foto: Eike Tammekänd
Foto: Eike Tammekänd
Nii Euroopas kui ka mujal maailmas probleeme tekitavad hiid-karuputk, Sosnovski karuputk ja pärsia karuputk tuleb hävitada ning neid ei tohi kasvatada ega levitada.
Karuputke võõrliigid on ohtlikud inimese tervisele.
Taimemahlaga kokkupuutel ja päikesevalguses võivad nahal tekkida punetus, põletusvillid, isegi haavandid; mahla silma sattumine võib põhjustada pimedust.
Tasub teada, et Eestis kasvab pärismaine siberi karuputk (Heracleum sibiricum), mis on inimesele ohutu. Lisaks on veel üks võõrliik Lehmanni karuputk (Heracleum lehmannianum), kuid see liik ei ole invasiivne.
Karuputke võõrliikide tõrje on vastutusrikas töö, kuna seemnete valmimisel ja mulda pudenemisel luhtub varasemate aastate töö ja taimedest lahtisaamine pikeneb oluliselt.
Karuputke seemned võivad püsida mullas idanemisvõimelisena teadaolevalt üle 10 aasta. Seepärast on eriti oluline taimed õigeaegselt hävitada ning vältida taimede õitsemist ja õitsemisele järgnevat viljumist.
Kuidas karuputke ise tõrjuda?
Targalt ja kaitstult asjale lähenedes ei ole tõrje tegemine ohtlik ja vajab õiget ajastamist, veidike füüsilist pingutust, kannatlikkust ja järjepidevust.
Kui tegemist on väikese koloonia ja üksikute taimedega, on kõige mõistlikum taimede välja kaevamine juba vegetatsiooniperioodi alguses ehk maikuus, kui taimed on alles väikesed ja maa tõenäoliselt niiske. Suve jooksul tuleb kaevamist vajadusel korrata, sest seemnepangast võib tärgata uusi taimi.
Käsiraamat maaomanikule karuputke võõrliikide äratundmiseks ja tõrjeks: LOE KÄSIRAAMATUT
Tõrjet tuleb teha seni, kuni ühtegi taime enam ei tärka. Jälgi ka siis kasvukohta veel mitu aastat;
Alusta tõrjega kevadel, kui taim on u 20 cm kõrgune;
Kõige kindlam on kaevata välja peajuur, mis ulatub u labida sügavuseni. Jäta juur kuivama;
Kaitse oma nahka ja silmi taimemahlaga kokkupuutumise eest!
Seemnete või seemnealgetega õisikud põleta. Ole hoolas, et seemned ei leviks riiete ja tehnikaga edasi;
Üksikute taimede kiire hävitamine aitab vältida aastatepikkust vaevalist tõrjet;
Suurema koloonia nõrgendamine võtab aega – olulist karuputke taimede hulga vähenemist näeb järjepideva tõrje tagajärjel umbes viie aasta pärast.
Kuhu teatada karuputke leiukohast?
Keskkonnaamet ootab infot karuputke võõrliikide uutest leiukohtadest. Teate edastamisel palume võimalusel saata foto, et kinnitada liigi määrang.
Leiukoha teated võib kanda loodusvaatluste nutirakendusse või rakendusse PlutoF Go. Kui rakenduse kasutamine ei ole võimalik, võib vaatlusandmed või karuputkega seotud küsimused saata aadressil karuputk@keskkonnaamet.ee.
Teadaolevate kolooniate asukohti näeb Maa- ja Ruumiameti geoportaalis karuputke kaardirakendusest.
Alamlehe “Võõrliigid” info Keskkonnaameti veebilehelt